Imagine all the people...

Imelik on olla päris maailmas, teades, et mõne päeva pärast algab jälle kool, pidev asjade pähe õppimine ja olukord, kus pole oma mõtete kuulamiseks, tegelikkuses isegi nende pähe tulemiseks aega, kuna koolis on vaja "õppida", "mõelda". Paar päeva tagasi asus mu keha 32. Keskkoolis, mitte aga mu vaim. Kujutage ette "Harry Potteri"-st tuttavat bussi, mis sõidab valguskiirusel läbi linna, minu kogemus on miskit selle sarnast. Miski minust võttis osa 13. Euroopa Noorte Parlamendist. See kogemus oli miskit atmosfäärist väljaspool olevat. Avastades end ühel õhtul paksult lahedaid inimesi täis lõõtsaga bussis kassi kostüümis Botaanikaaia poole sõitmas on miskit kummastavat. Kuidas on võimalik 5 päevaga (tegelikkuses jagage see arv kahega) moodustada 10st inimesest monster, miski mis tegutseb ühtsena hoolimata, et see elukas ei tunne pooli oma kehaosi. See on midagi erakordset! See tekst ei pruugi kõlada väga loogiliselt paljudele, kuid ma usun, et kes tahab, see saab aru. Igal juhul olen ma väga õnnelik, et see tulnukas minu ellu sattus. "Imagine"-it muusika tunnis lauldes ei ole see enam kunagi endine, vähemalt sellel hetkel suudan ma ehk koolis oma mõtetesse jõuda selle kiire tohutult "olulise" koolielu kõrval. Raske on küll kohustusliku reaalsusega leppida kuid küll leiab varsti miskit uueks reisiks... -don't be sad that it ended be happy it happened-