Friday, 26 October 2012
Imagine all the people...
Imelik on olla päris maailmas, teades, et mõne päeva pärast algab jälle kool, pidev asjade pähe õppimine ja olukord, kus pole oma mõtete kuulamiseks, tegelikkuses isegi nende pähe tulemiseks aega, kuna koolis on vaja "õppida", "mõelda". Paar päeva tagasi asus mu keha 32. Keskkoolis, mitte aga mu vaim. Kujutage ette "Harry Potteri"-st tuttavat bussi, mis sõidab valguskiirusel läbi linna, minu kogemus on miskit selle sarnast. Miski minust võttis osa 13. Euroopa Noorte Parlamendist. See kogemus oli miskit atmosfäärist väljaspool olevat. Avastades end ühel õhtul paksult lahedaid inimesi täis lõõtsaga bussis kassi kostüümis Botaanikaaia poole sõitmas on miskit kummastavat. Kuidas on võimalik 5 päevaga (tegelikkuses jagage see arv kahega) moodustada 10st inimesest monster, miski mis tegutseb ühtsena hoolimata, et see elukas ei tunne pooli oma kehaosi. See on midagi erakordset! See tekst ei pruugi kõlada väga loogiliselt paljudele, kuid ma usun, et kes tahab, see saab aru. Igal juhul olen ma väga õnnelik, et see tulnukas minu ellu sattus. "Imagine"-it muusika tunnis lauldes ei ole see enam kunagi endine, vähemalt sellel hetkel suudan ma ehk koolis oma mõtetesse jõuda selle kiire tohutult "olulise" koolielu kõrval. Raske on küll kohustusliku reaalsusega leppida kuid küll leiab varsti miskit uueks reisiks... -don't be sad that it ended be happy it happened-
Thursday, 28 June 2012
London aastal 2012
Peaaegu 3 nädalat juba Londonis veedetud, sellest enamuse ajast olen veetnud tööl, tehes nädalas enam-vähem 60 tundi. Päris mitmed õhtud pärast tööd on mööda saadetud pubis jalgpalli vaadates, kus on alati olemas olnud tuttavad mõlemast rivaalitsevast riigist, mistõttu pooli on päris keeruline olnud valida. Siiamaani olen aga päris õiged valikud teinud ja kõik, kelle poolt olen olnud, on võitnud.
Tööjuures käib iga päevaga kaasas loomulik viisakus...hello, how are you? Väga tihti kuuleb seda väljendit ühe inimese suust 5 minuti jooksul lausa 5 korda.
Harness ruumis olen ma juba ka vähesel määral kokka mänginud. Seda siis kas võileibu meisterdades või kiiruse tõttu paljaste kätega kooki lahti lõigates, noaga siinkohal siiski.
Elamine on päris ok, toas on olemas kõik vajalik- kapid, voodid, laud, peegel, lisaks saime me endale lõpuks ka suurepärase kiirusega interneti, filmid on 5 minutiga olemas. See ja järgmine nädal on meie kord Meriliniga maja koristada, mul pole õrna aimugi, millal me seda veel teeme, aga küll leiab aja.
Ühel neist vähestest vabadest päevadest, mis mul olnud on, käisime Jõnniga East-Londonis Banksy teoseid otsimas. Kahjuks nüüd hiljem internetist uurides, siis ühtegi Banksy teost me ei leidnud, kuid leidsime palju muud põnevat. Pilte näeb siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.375343109180986.78653.100001159010591&type=3 . Lisan ka ühe video, mille tegime oma retkel.
Ehk siis tutvusime tänavakunstiga ja arhitektuuriga. See piirkond on nii kunstipärane, vanaaegne, hubane. Kuigi me Banksy kunsti üles ei leidnud, oli see käik igat sammu väärt.
Kui me Londonisse jõudsime, toimus järgmisel päeval järjekordselt Londoni eestlaste jaanipidu, kus me Meriliniga maalisime oma tennised ilusaks, patriootiliseks. Lõpptulemusega jäin päris rahule, aga eks pärast mitut tundi tööd pidigi sealt midagi head välja tulema.
Vanu tuttavaid on päris hea näha. Eriti üllatas mind eile üks sõnum, mis tuli ühelt tuttavalt, kes elab Walesis, kellega tutvusin Hollandis noortevahetuses. Järsku tööle kõndides saabub sõnub inimeselt, kellega pole juba aasta suhelnud, see oli väga kummaline ja lõbus.
Aga üldiselt, ega palju aega ei ole ringi vaatamiseks, põhiliselt siiski töö, see-eest on loodetavasti juulikuu lõpus saabuv palganumber päris korralik. Ja eks nii palju aega ikka leiab, et kõige kihtimad kohad ära näha. Ma hakkan nüüd vaikselt tööle sättima. Kell 4 pean tööl olema, kuni sulgemiseni, täna saab ehk tip-i ka! Õhtune vahetus siiski ju :P .
Järgmise korrani!
(Mingi hetk üritan ka nimekirjaga tegeleda ja selle siia üles riputada, kui ehk kunagi aega leiab.)
Tööjuures käib iga päevaga kaasas loomulik viisakus...hello, how are you? Väga tihti kuuleb seda väljendit ühe inimese suust 5 minuti jooksul lausa 5 korda.
Harness ruumis olen ma juba ka vähesel määral kokka mänginud. Seda siis kas võileibu meisterdades või kiiruse tõttu paljaste kätega kooki lahti lõigates, noaga siinkohal siiski.
Elamine on päris ok, toas on olemas kõik vajalik- kapid, voodid, laud, peegel, lisaks saime me endale lõpuks ka suurepärase kiirusega interneti, filmid on 5 minutiga olemas. See ja järgmine nädal on meie kord Meriliniga maja koristada, mul pole õrna aimugi, millal me seda veel teeme, aga küll leiab aja.
Ühel neist vähestest vabadest päevadest, mis mul olnud on, käisime Jõnniga East-Londonis Banksy teoseid otsimas. Kahjuks nüüd hiljem internetist uurides, siis ühtegi Banksy teost me ei leidnud, kuid leidsime palju muud põnevat. Pilte näeb siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.375343109180986.78653.100001159010591&type=3 . Lisan ka ühe video, mille tegime oma retkel.
Ehk siis tutvusime tänavakunstiga ja arhitektuuriga. See piirkond on nii kunstipärane, vanaaegne, hubane. Kuigi me Banksy kunsti üles ei leidnud, oli see käik igat sammu väärt.
Kui me Londonisse jõudsime, toimus järgmisel päeval järjekordselt Londoni eestlaste jaanipidu, kus me Meriliniga maalisime oma tennised ilusaks, patriootiliseks. Lõpptulemusega jäin päris rahule, aga eks pärast mitut tundi tööd pidigi sealt midagi head välja tulema.
Vanu tuttavaid on päris hea näha. Eriti üllatas mind eile üks sõnum, mis tuli ühelt tuttavalt, kes elab Walesis, kellega tutvusin Hollandis noortevahetuses. Järsku tööle kõndides saabub sõnub inimeselt, kellega pole juba aasta suhelnud, see oli väga kummaline ja lõbus.
Aga üldiselt, ega palju aega ei ole ringi vaatamiseks, põhiliselt siiski töö, see-eest on loodetavasti juulikuu lõpus saabuv palganumber päris korralik. Ja eks nii palju aega ikka leiab, et kõige kihtimad kohad ära näha. Ma hakkan nüüd vaikselt tööle sättima. Kell 4 pean tööl olema, kuni sulgemiseni, täna saab ehk tip-i ka! Õhtune vahetus siiski ju :P .
Järgmise korrani!
(Mingi hetk üritan ka nimekirjaga tegeleda ja selle siia üles riputada, kui ehk kunagi aega leiab.)
Sunday, 3 June 2012
Lõpp ja Algus
Jeppiii! Sain lõpuks tänaseks koolilaua tagant eemale, et sinna naasta juba homme hommikul! Esmaspäeval on geograafia eksam, kas pole tore! Kool on üldse üks tore koht, kus saab lõputult pingutada ja tööd teha, aga kooki moosiga saab väga harva. Vähemalt üks pingutus kandis vilja ja ilus punase moosiga bioloogia hinne tekkis e-kooli.
Vahepeal on olnud mitu hullumeelset nädalat koolis, mistõttu väga mujale pole jõudnud. Neljapäeval oli mata eksam, kolmapäeval peaks teada saama selle tulemuse. Lisaks oli neljapäeval ka Märt Agu tantsukooli kevadkontsert, sellest ma parem ei räägiks rohkem. Seega ei ole väga midagi huvitavat vahepeal toimunud, aga see-eest varsti läheb väga põnevaks!
Nimelt lähen ma tagasi Londonisse! Sel aastal lähen Harness ruumi, kus einestavad VIP-liikmed ja tellimused tuleb ise võtta erinevalt eelmisel aastal massürituste teenindamisest.
Siinkohal märgiksin ka ära, et kellel on soovi, siis mõelge mulle ja Merilinile mõni huvitav ülesanne, mille me peame Londonis olles ära tegema ja kirjutage see kommentaaridesse või pisut anonüümsemal viisil võib ka facebookis mulle kirjutada. Arvatavasti panen mingi hetk ka kas tervikliku või vähemalt osalise nimekirja siia üles ja loodetavasti siis teeme need ka ära ja saate siit näha ka tulemust, kas siis pildi, video või mõnel muul moel. Seega see on teie võimalus välja käia oma suurepärased ideed! Lisaks võite ka kirjutada, mida sooviksite blogist Londoni ja minu elu kohta seal teada saada.
Vahepeal on olnud mitu hullumeelset nädalat koolis, mistõttu väga mujale pole jõudnud. Neljapäeval oli mata eksam, kolmapäeval peaks teada saama selle tulemuse. Lisaks oli neljapäeval ka Märt Agu tantsukooli kevadkontsert, sellest ma parem ei räägiks rohkem. Seega ei ole väga midagi huvitavat vahepeal toimunud, aga see-eest varsti läheb väga põnevaks!
Nimelt lähen ma tagasi Londonisse! Sel aastal lähen Harness ruumi, kus einestavad VIP-liikmed ja tellimused tuleb ise võtta erinevalt eelmisel aastal massürituste teenindamisest.
Siinkohal märgiksin ka ära, et kellel on soovi, siis mõelge mulle ja Merilinile mõni huvitav ülesanne, mille me peame Londonis olles ära tegema ja kirjutage see kommentaaridesse või pisut anonüümsemal viisil võib ka facebookis mulle kirjutada. Arvatavasti panen mingi hetk ka kas tervikliku või vähemalt osalise nimekirja siia üles ja loodetavasti siis teeme need ka ära ja saate siit näha ka tulemust, kas siis pildi, video või mõnel muul moel. Seega see on teie võimalus välja käia oma suurepärased ideed! Lisaks võite ka kirjutada, mida sooviksite blogist Londoni ja minu elu kohta seal teada saada.
Friday, 27 April 2012
Reaalsus
Hetkel istun koolimajas 4. korrusel ja kirjutan, sest raamatut ei suuda hetkel lugeda, väsimus on selleks liiga suur. Õhtul lähen Filmigalale, et tähistada Eesti filmi 100-aastaseks saamist. Olen juba tükk aega tahtnud kirjutada, kuna vahepeal on tohutult palju toimunud aga aega ei ole leidnud. Aeg on küll tohutult väärtuslik asi ja seda, mis antud on, tundub viimasel ajal väheks jääma. Kui vaid saaks aega juurde osta, kas poleks tore? Miks ei võiks olla päevas 24 tunni asemel näiteks 36 tundi?
Igal juhul peab saama hakkama sellega, mis on olemas. Kui kurb see ka poleks. Aga minnes algusesse, siis talvevaheajast väga palju küll ei mäleta...jõulud veetsin Pärnus ja ka uue aasta võtsin seal vastu. Kuigi plaanisin sel ajal palju uurimistööd kirjutada, siis seda ma ei teinud. Jõnn sai 9. jaanuaril 20-aastaseks, kui uskumatu see ka poleks. Jälle tuleb mängu aeg. Nii kummaline on näha venda, kes on kogu aeg olnud väike, minust küll suurem aga siiski väike, täiskasvanuna. Nüüdseks olen temaga kõrvuti elanud juba 18 aastat. Oh jah...enda vanus on ka juba täitsa uskumatu...aga sellest hiljem.
Mööda ajajoont edasi liikudes siis 13.- 15. jaanuar toimus SINA suurkoolitus. See andis järjekordselt tohutu motivatsiooni ja jõu edasi tegutseda mitte ainult projektiga vaid üldse.
Uurimistöö "Tallinna Reaalkooli vilistlastest Riigikogu liikmed" sain ma õigeks ajaks valmis tänu vahepeal toimunud õpetajate streigile. Siinkohal mainin ära, et minu arvates oli õpetajate streik õigustatud ja toetan õpetajaid igati. Uurimistööga seoses sain käia lausa kaks korda Riigikogus ja tegin intervjuid Taavi Rõivase ja Jevgeni Ossinovskiga, lisaks olin kirjateel ühenduses ka Paul-Eerik Rummoga. Kuigi uurimistöö sain õigeaegselt valmis, siis retsensiooni teise õpilase tööle ei suutnud ma päris õigeks ajaks valmis saada ja andsin selle ära täna 27.04.
Nii vahepeal toimus veel kihvte SINA üritusi, nagu näiteks filmiõhtu "Kõrsik", kus näidati filmi "Submarine". Jäin filmivalikuga rahule ja film oli väga huvitav ja teistsugune, soovitan soojalt! Veel on toimund mitmed töötoad ja väga mõnus oli ka Jämmi ja nämmi õhtu. Eesti Noorte Mõttetalgutele ma kahjuks ei jõudnud, kuigi oleksin sinna väga tahtnud minna. Kahjuks peab vahetevahel aega ka koolile jätma, kuna seda nii piiratud kogustes kätte jagatakse.
Ah jaa...vahepeal oli veel ka kevadvaheaeg...mäletan, et seal toimus midagi lahedat aga ei mäleta kahjuks enam täpselt....kuid vaheaja lõpus oli Mattiasel sünnipäev.
Nii siis pärast vaheaega leidsin ma lõpuks mooduse ühe probleemi, mille puhul olin juba lootust kaotamas, lahendamiseks ja seda lausa tasuta (märksõna "ühtne toon"- kes teab, see teab). Igaljuhul tegi see mind väga õnnelikuks ja aitäh ka inimestele, kes seda saavutada aitasid.
Hmm...mis veel...Käisin riigikaitse laagris Männikul. Need kaks päeva olid väga toredad ja tõid värsket hapnikku pähe, mis on praegusel hetkel väga oluline, sest ega kool just palju hingamisruumi ei jäta. Laagris toimus orienteerumine, meile tehti rivitrilli, anti esmased teadmised esmaabist, panime suuri telke püsti ahjuga ja puha, enim meeldis mulle aga relvaõpe, kus lõpuks saime ka märki lasta. See toimus relvaga Galil AR 5,56 mm ja kauguseks oli 500 m. Erinevalt teistest rühmadest saime me lasta 10 lasku rohkem ehk siis 20 lasku. Nendest 9 läks märki ja 3 lasku üheksasse (kõige parem-keskmine ring oli 10 punkti). Ehk siis esimese korra kohta usun ma, et see läks päris hästi. Laager pani mind isegi mõtlema, et ehk järgmine kooliaasta ühineks Naiskodukaitsega.
Aga enne seda oli veel Kärdi sünnipäev, mispuhul reede õhtul kutsusin tema, Merilini ja Getteri enda poole, kus veetsime lõbusalt aega ja meisterdasime šokolaadiküpsiseid, mis kukkusid välja tohutult maitsvad. Hommikul sõitsid nad minuga sama bussiga väga varakult kuskil 6-7 paiku linnapoole, Getter tuli minuga lausa Männikule kaasa.
Nädal hiljem 14. aprillil jõudis kohale aga päev, kui oli minu kord saada 18. aastaseks. See ei ole aga vist siiani kohale jõudnud, et ma nüüd täiskasvanu peaks olema, vähemalt käitumises see küll ei väljendu. Täiskasvanuks olemisel on omad eelised aga samas ka omad miinused. Ei oskagi öelda, kas see on pigem halb või hea. Pigem on iga elujärk huvitav ja omamoodi ja see on siiski pigem hea. Terve elu täpselt samamoodi elada muutuks pisut igavaks ehk? 4-5 aastat liivakooke meisterdada kevadeti on veel lõbus aga kui seda peaks tegema 70-80 aastat, siis see vast enam nii lõbus ei oleks. Seega peavadki ju tulema uued ja põnevad harjumused ja kogemused. Nii eet täiskasvanu on siiski hea olla! Sünnipäev ise oli tihe. Hommikul läksin ma linna, et rääkida oma tiimiliikmetega järgmisest üritusest, sealjuures avastasime endale tõenäolise tulevase sponsori, seejärel oli SINA töötuba, mis oli järjekordselt väga põnev ja pani mõtlema. Siis suundusin koju, et enne kõige paremate sõprade tulekut süüa teha ja maja natuke veel korda sättida. Peoga jäin ma tohutult rahule! Aitäh kõigile selle toreda päeva eest! Eike, Jõnn ja Katrin mängisid vahepeal koos pille, Katrin õpetas kõigile ka ühe tantsu selgeks, veel mängisime Vallatut Aliast, mille grupp mega lahedaid inimesi mulle kinkis, lõpule me selle mänguga aga ei jõudnutki. Kingitused olid ka väga huvitavad.
Nädal pärast sünnipäeva toimus Sahtlid tühjaks teine kõrghetk. Nimelt toimus üritus "Helikunsti Seik", mille kohta rohkem infot leiab siit- https://www.facebook.com/events/355977917776197/. Selle üritusega jäin ma nii rahule, et seda on raske kirjeldada. Meil olid taga supersponsorid...Mamma andis meile 30 kg liha-kartulisalatit, Leibur andis meile erinevaid maitsvaid leivatooteid ja Tallegg andis võileivapealse. Lisaks saime jazzkaarelt kuus piletit ja Kalevilt 6 šokolaadi. Veel saime Mõmmi limonaadi ja Hustlerit. Töötubade juhendajad olid eriti heal tasemel tegijad nagu Kiiora, Kadri Voorand ja Erki-Andres Nuut. Sealjuures õppisin isiklikult Erki-Andrese juhendamisel lehepilli, mis oli väga põnev. Avaliku esinemise luba oli meil ka olemas, kuigi ma selle kogemata koju jätsin. Õnneks päeval Mupoga probleeme ei tulnud. Esinesime Musumäe otsas ja Viru keskuse 2. korrusel. Natuke hiljem läksime väiksema pundiga aga Viru väravate juurde, kus mitmed võtsid kätte uuesti pillid ja ülejäänud tantsisid ükskord kahekesi, teinekord suure grupi lastega ja kolmas kord täiskasvanutega. Pean lihtsalt ära mainima, et tänaval esinemine on tohutult tulus...aga see selleks. Eriti armas oli üks naine, kes terve see aeg mil me seal olime (vb 3 tundi- kuni poole kümneni) nautis koos oma lapsega kontserti ja seejärel kinkis kõigile roosad roosid. Mõni minut enne meie lahkumist tuli kohale aga mupo ja selleks ajaks meil enam luba polnud. Kõik tardusid, see oli nagu slowmotion, rõõmsad näod muutusid tõsisteks. Mupo laseb akna alla ja ütleb, et keegi läheks temaga rääkima. Seejärel hüppab Wil rõõmsalt mupo juurde samal ajal hõisates, et tema võib nendega rääkida. Kõik muutuvad pisut vabamaks ja Wili sõnul olid mupo viimased sõnad olnud, et minge kuskile mujale...ma usun, et ma võin seda kõigi poolt öelda...SUUR AITÄH Wilhelmiine! Igaljuhul on mul olnud väga põnev ja kvaliteetne aeg.
Natuke aga ka tulevatest sündmustest...Järjekordselt on kätte jõudmas kooliaasta lõpp ja ees ootavad eksamid. Nimelt teen ma see aasta ära geograafia riigieksami ja kohustuslik on kõigile veel ka matemaatika üleminekueksam. Seega mõtted keerlevad lihedalt kooli ümber. Kuid pärast eksameid lähen ma juba 8. juunil Londonisse tagasi. Seekord tuleb minuga kaasa Merilin. Kui minul jääb pärast geo eksamit veel pisut vaba aega, siis Merilinil on 8. hommikul keemia eksam ja õhtul hüppame koos lennuki peale. Lisaks plaanime ka uut üritust tiimiga, aga selle kohta hetkel rohkem ei räägi...jäägu see üllatuseks!
(Tekst on üsna faktirohke ja emotsioonivaene, kuna vahepeal on möödunud päris pikk periood ja toimunud on tohutult palju, seega ei mäleta enam täpselt kõiki üksikasju ja tundeid. Üritasin panna kirja võimalikult palju, aga siit siiski puuduvad päris mitmed asjad. Kõige suuremad hetked on siin olemas. )
(Ärge kirjavigade kallal väga norige, kuna ei ole enam jaksu neid kontrollida...uurimistöös olen saanud seda piisavalt teha)
Lisan siia lõppu veel ühe video, mille valmistasime enne Helikunsti Seika...
Igal juhul peab saama hakkama sellega, mis on olemas. Kui kurb see ka poleks. Aga minnes algusesse, siis talvevaheajast väga palju küll ei mäleta...jõulud veetsin Pärnus ja ka uue aasta võtsin seal vastu. Kuigi plaanisin sel ajal palju uurimistööd kirjutada, siis seda ma ei teinud. Jõnn sai 9. jaanuaril 20-aastaseks, kui uskumatu see ka poleks. Jälle tuleb mängu aeg. Nii kummaline on näha venda, kes on kogu aeg olnud väike, minust küll suurem aga siiski väike, täiskasvanuna. Nüüdseks olen temaga kõrvuti elanud juba 18 aastat. Oh jah...enda vanus on ka juba täitsa uskumatu...aga sellest hiljem.
Mööda ajajoont edasi liikudes siis 13.- 15. jaanuar toimus SINA suurkoolitus. See andis järjekordselt tohutu motivatsiooni ja jõu edasi tegutseda mitte ainult projektiga vaid üldse.
Uurimistöö "Tallinna Reaalkooli vilistlastest Riigikogu liikmed" sain ma õigeks ajaks valmis tänu vahepeal toimunud õpetajate streigile. Siinkohal mainin ära, et minu arvates oli õpetajate streik õigustatud ja toetan õpetajaid igati. Uurimistööga seoses sain käia lausa kaks korda Riigikogus ja tegin intervjuid Taavi Rõivase ja Jevgeni Ossinovskiga, lisaks olin kirjateel ühenduses ka Paul-Eerik Rummoga. Kuigi uurimistöö sain õigeaegselt valmis, siis retsensiooni teise õpilase tööle ei suutnud ma päris õigeks ajaks valmis saada ja andsin selle ära täna 27.04.
Nii vahepeal toimus veel kihvte SINA üritusi, nagu näiteks filmiõhtu "Kõrsik", kus näidati filmi "Submarine". Jäin filmivalikuga rahule ja film oli väga huvitav ja teistsugune, soovitan soojalt! Veel on toimund mitmed töötoad ja väga mõnus oli ka Jämmi ja nämmi õhtu. Eesti Noorte Mõttetalgutele ma kahjuks ei jõudnud, kuigi oleksin sinna väga tahtnud minna. Kahjuks peab vahetevahel aega ka koolile jätma, kuna seda nii piiratud kogustes kätte jagatakse.
Ah jaa...vahepeal oli veel ka kevadvaheaeg...mäletan, et seal toimus midagi lahedat aga ei mäleta kahjuks enam täpselt....kuid vaheaja lõpus oli Mattiasel sünnipäev.
Nii siis pärast vaheaega leidsin ma lõpuks mooduse ühe probleemi, mille puhul olin juba lootust kaotamas, lahendamiseks ja seda lausa tasuta (märksõna "ühtne toon"- kes teab, see teab). Igaljuhul tegi see mind väga õnnelikuks ja aitäh ka inimestele, kes seda saavutada aitasid.
Hmm...mis veel...Käisin riigikaitse laagris Männikul. Need kaks päeva olid väga toredad ja tõid värsket hapnikku pähe, mis on praegusel hetkel väga oluline, sest ega kool just palju hingamisruumi ei jäta. Laagris toimus orienteerumine, meile tehti rivitrilli, anti esmased teadmised esmaabist, panime suuri telke püsti ahjuga ja puha, enim meeldis mulle aga relvaõpe, kus lõpuks saime ka märki lasta. See toimus relvaga Galil AR 5,56 mm ja kauguseks oli 500 m. Erinevalt teistest rühmadest saime me lasta 10 lasku rohkem ehk siis 20 lasku. Nendest 9 läks märki ja 3 lasku üheksasse (kõige parem-keskmine ring oli 10 punkti). Ehk siis esimese korra kohta usun ma, et see läks päris hästi. Laager pani mind isegi mõtlema, et ehk järgmine kooliaasta ühineks Naiskodukaitsega.
Aga enne seda oli veel Kärdi sünnipäev, mispuhul reede õhtul kutsusin tema, Merilini ja Getteri enda poole, kus veetsime lõbusalt aega ja meisterdasime šokolaadiküpsiseid, mis kukkusid välja tohutult maitsvad. Hommikul sõitsid nad minuga sama bussiga väga varakult kuskil 6-7 paiku linnapoole, Getter tuli minuga lausa Männikule kaasa.
Nädal hiljem 14. aprillil jõudis kohale aga päev, kui oli minu kord saada 18. aastaseks. See ei ole aga vist siiani kohale jõudnud, et ma nüüd täiskasvanu peaks olema, vähemalt käitumises see küll ei väljendu. Täiskasvanuks olemisel on omad eelised aga samas ka omad miinused. Ei oskagi öelda, kas see on pigem halb või hea. Pigem on iga elujärk huvitav ja omamoodi ja see on siiski pigem hea. Terve elu täpselt samamoodi elada muutuks pisut igavaks ehk? 4-5 aastat liivakooke meisterdada kevadeti on veel lõbus aga kui seda peaks tegema 70-80 aastat, siis see vast enam nii lõbus ei oleks. Seega peavadki ju tulema uued ja põnevad harjumused ja kogemused. Nii eet täiskasvanu on siiski hea olla! Sünnipäev ise oli tihe. Hommikul läksin ma linna, et rääkida oma tiimiliikmetega järgmisest üritusest, sealjuures avastasime endale tõenäolise tulevase sponsori, seejärel oli SINA töötuba, mis oli järjekordselt väga põnev ja pani mõtlema. Siis suundusin koju, et enne kõige paremate sõprade tulekut süüa teha ja maja natuke veel korda sättida. Peoga jäin ma tohutult rahule! Aitäh kõigile selle toreda päeva eest! Eike, Jõnn ja Katrin mängisid vahepeal koos pille, Katrin õpetas kõigile ka ühe tantsu selgeks, veel mängisime Vallatut Aliast, mille grupp mega lahedaid inimesi mulle kinkis, lõpule me selle mänguga aga ei jõudnutki. Kingitused olid ka väga huvitavad.
Nädal pärast sünnipäeva toimus Sahtlid tühjaks teine kõrghetk. Nimelt toimus üritus "Helikunsti Seik", mille kohta rohkem infot leiab siit- https://www.facebook.com/events/355977917776197/. Selle üritusega jäin ma nii rahule, et seda on raske kirjeldada. Meil olid taga supersponsorid...Mamma andis meile 30 kg liha-kartulisalatit, Leibur andis meile erinevaid maitsvaid leivatooteid ja Tallegg andis võileivapealse. Lisaks saime jazzkaarelt kuus piletit ja Kalevilt 6 šokolaadi. Veel saime Mõmmi limonaadi ja Hustlerit. Töötubade juhendajad olid eriti heal tasemel tegijad nagu Kiiora, Kadri Voorand ja Erki-Andres Nuut. Sealjuures õppisin isiklikult Erki-Andrese juhendamisel lehepilli, mis oli väga põnev. Avaliku esinemise luba oli meil ka olemas, kuigi ma selle kogemata koju jätsin. Õnneks päeval Mupoga probleeme ei tulnud. Esinesime Musumäe otsas ja Viru keskuse 2. korrusel. Natuke hiljem läksime väiksema pundiga aga Viru väravate juurde, kus mitmed võtsid kätte uuesti pillid ja ülejäänud tantsisid ükskord kahekesi, teinekord suure grupi lastega ja kolmas kord täiskasvanutega. Pean lihtsalt ära mainima, et tänaval esinemine on tohutult tulus...aga see selleks. Eriti armas oli üks naine, kes terve see aeg mil me seal olime (vb 3 tundi- kuni poole kümneni) nautis koos oma lapsega kontserti ja seejärel kinkis kõigile roosad roosid. Mõni minut enne meie lahkumist tuli kohale aga mupo ja selleks ajaks meil enam luba polnud. Kõik tardusid, see oli nagu slowmotion, rõõmsad näod muutusid tõsisteks. Mupo laseb akna alla ja ütleb, et keegi läheks temaga rääkima. Seejärel hüppab Wil rõõmsalt mupo juurde samal ajal hõisates, et tema võib nendega rääkida. Kõik muutuvad pisut vabamaks ja Wili sõnul olid mupo viimased sõnad olnud, et minge kuskile mujale...ma usun, et ma võin seda kõigi poolt öelda...SUUR AITÄH Wilhelmiine! Igaljuhul on mul olnud väga põnev ja kvaliteetne aeg.
Natuke aga ka tulevatest sündmustest...Järjekordselt on kätte jõudmas kooliaasta lõpp ja ees ootavad eksamid. Nimelt teen ma see aasta ära geograafia riigieksami ja kohustuslik on kõigile veel ka matemaatika üleminekueksam. Seega mõtted keerlevad lihedalt kooli ümber. Kuid pärast eksameid lähen ma juba 8. juunil Londonisse tagasi. Seekord tuleb minuga kaasa Merilin. Kui minul jääb pärast geo eksamit veel pisut vaba aega, siis Merilinil on 8. hommikul keemia eksam ja õhtul hüppame koos lennuki peale. Lisaks plaanime ka uut üritust tiimiga, aga selle kohta hetkel rohkem ei räägi...jäägu see üllatuseks!
(Tekst on üsna faktirohke ja emotsioonivaene, kuna vahepeal on möödunud päris pikk periood ja toimunud on tohutult palju, seega ei mäleta enam täpselt kõiki üksikasju ja tundeid. Üritasin panna kirja võimalikult palju, aga siit siiski puuduvad päris mitmed asjad. Kõige suuremad hetked on siin olemas. )
(Ärge kirjavigade kallal väga norige, kuna ei ole enam jaksu neid kontrollida...uurimistöös olen saanud seda piisavalt teha)
Lisan siia lõppu veel ühe video, mille valmistasime enne Helikunsti Seika...
Ja ühe pildi, mille pidime tegema Merilini ja Kärdiga kunstiajaloos...
Saturday, 17 December 2011
Meie elu on selline, missugused on meie mõtted.
Ilus õhtu kodus- rahulolu, vaikus, vabadus, väsimus. Lõpuks saan ma lihtsalt olla, ei ole mingeid kohustusi ega minekuid. Mitte et need mulle ei meeldiks aga vahete vahel on mõnus ka niisama olla, usun, et oled ka ise seda tunnet saanud tunda.
Vahepeal pole pikalt kirjutanud, kuna ei leidnud selleks vajadust. Hetkel aga võtsin läpaka kätte ja leidsin enda blogi üles ning mõtlesin, et miks mitte! Avastasin oma vanad mõtted, kust hulgast leidsin ka 10. klassi lõpusirgel üles kirjutatud ideed, mille kõigega ma tahaksin tegeleda, kuid ei leidnud nende jaoks kooli kõrvalt aega. Sellel aastal võtsin end aga kokku ja otsustasin teha kõike seda, mida tahan. Eks selles oli oma mõju ka Londonis käigul.
Teemast korraks kõrvale minnes, siis Londonis läks kokkuvõttes väga hästi, pidasime maha veel ka toreda lahkumispeo ning loodan järgmisel suvel uuesti minna kuid siis vaid 1 kuuks. Koju jõudsin ilusti. Riotsid minuni ei jõudnud, kuigi selle oma silmaga nägemine oleks isegi omal moel põnev olnud. Siiski asi, mille oled oma elu jooksul ära näinud, kuid päris põhja ei hakanud selle tõttu kah jooksma.
Tagasi teema juurde tulles, siis otsustasin lisaks võrkpallile veel ka tantsima minna veel leidsin, et peaks end kokku võtma ja lootes, et olen paari aastaga natuke targemaks saanud, läksin uuesti väitlema, äkki seekord õnnestub paremini. See nimekiri ei lõppe veel...Lisaks läksin veel ka näiteringi, mis on mulle alati huvi pakkunud, kuid pole kunagi sinna jõudnud. Lõppude-lõpuks, mis mind toob tänasesse päeva, siis liitusin ka SINA-ga- Suured Ideed Noorte Algatusel, kus sai alguse meie projekt "Sahtlid tühjaks", mille avaüritus toimus täna 17.dets 2011. See kõik on tohutult aega ja vaeva nõudnud kuid ma ei ütleks, et ma seda kahetsen! Jah, mu hinded on natukene halvemaks läinud, kuid ma ei ole neid lasknud lootusetusse olukorda, niisiis on neid ka võimalik parandada hetkel, kui ei ole nii kiire. Mul ei ole väga palju aega niisama olla kuid ma ütlen ausalt, tegeleda erinevate huvitavate asjadega on igal juhul parem, kui teha mitte midagi. Mul on hetki, kus ma lihtsalt ei jaksa enam, väsimus tapab ja koolitarkused sisenevad läbi une, kuid kohe on ukse ees koolivaheaeg, kus saab jõudu koguda, natuke rohkem magada, tsipa või siis päris korralikult uurimustööd kirjutada ja siis uuel aastal jälle suure hooga kõigega edasi liikuda. Üldiselt nii palju võin ma öelda, et kes teeb, see jõuab. Kui on tõsine tahtmine millegagi tegeleda, siis tasub seda teha, küll kõik läheb nii nagu ta minema peab. Ja kui läheb miskit ka halvasti, siis vähemalt on olemas miski, mida mööda hakata uuesti ronima. Läbikukkumised aitavad meil asju teha paremini ja kindlasti ei tohiks alla anda lootusetutes olukordades, vähemalt ei kavatse mina seda teha. Ehk siis kokkuvõttes, omalegi märkamatult täitsin ma oma soovid ning pool aastat hiljem elan elu, mis tundus võimatu alles selle aasta kevadel. See võib tunduda väikse asjana kuid, sellised pisikesed detailid teevadki meid õnnelikuks või vähemalt mind. Mulle meeldib saada kogemusi nii häid kui ka halbu. Mulle meeldib reisida ja tutvuda erinevatest kultuuridest inimestega. Ma ei tea kuidas sinuga lood on aga mina õpin nendest väikestest praktilistest asjadest nii palju. Londonis käik, Hollandis käik- igal pool näen ma üha enam tõelist maailma ja järjest rohkem saan ma aru kuidas asjad käivad, minu jaoks on muutunud ka koolitunnid palju huvitavamaks, kuna ma tean nendest asjadest palju rohkem. Ma ei suuda keskenduda koolis asjadele, millega ma pole kokku puutunud või, mis mind ei huvita. Niisiis on kõik need läbielamised minu jaoks väga suure väärtusega.
Hetkel aga istun siin ja naudin üle pika aja hetke, kus ei pea midagi tegema, ma saan lihtsalt küünlavalgel nautida rahu ja vaikust pärast hommikust üritust, mis pole mulle vist siiani kohale jõudnud, et me tõesti tegime selle ära! Siinkohal suur aitäh kõik tiimikaaslased! Kui teistest emotsioonidest ei saa ma hetkel aru, siis üks on kindel- rahulolu. Täna ma saan magada. Lõpuks! Lisaks veel paljude asjadega tegelemise koha pealt, sellised õhtud nagu minul täna on hindamatud. Kas ma tunneksin tänasest õhtust sellist mõnu, kui ma käiksin vaid võrkpallis, vaevalt!
Niisiis olen mina oma õnne hetkel leidnud aga alati saab olla veel õnnelikum ja veel rohkem ära teha nii et eks näis, mis uuel aastal kõik juhtuda võib.
Vahepeal pole pikalt kirjutanud, kuna ei leidnud selleks vajadust. Hetkel aga võtsin läpaka kätte ja leidsin enda blogi üles ning mõtlesin, et miks mitte! Avastasin oma vanad mõtted, kust hulgast leidsin ka 10. klassi lõpusirgel üles kirjutatud ideed, mille kõigega ma tahaksin tegeleda, kuid ei leidnud nende jaoks kooli kõrvalt aega. Sellel aastal võtsin end aga kokku ja otsustasin teha kõike seda, mida tahan. Eks selles oli oma mõju ka Londonis käigul.
Teemast korraks kõrvale minnes, siis Londonis läks kokkuvõttes väga hästi, pidasime maha veel ka toreda lahkumispeo ning loodan järgmisel suvel uuesti minna kuid siis vaid 1 kuuks. Koju jõudsin ilusti. Riotsid minuni ei jõudnud, kuigi selle oma silmaga nägemine oleks isegi omal moel põnev olnud. Siiski asi, mille oled oma elu jooksul ära näinud, kuid päris põhja ei hakanud selle tõttu kah jooksma.
Tagasi teema juurde tulles, siis otsustasin lisaks võrkpallile veel ka tantsima minna veel leidsin, et peaks end kokku võtma ja lootes, et olen paari aastaga natuke targemaks saanud, läksin uuesti väitlema, äkki seekord õnnestub paremini. See nimekiri ei lõppe veel...Lisaks läksin veel ka näiteringi, mis on mulle alati huvi pakkunud, kuid pole kunagi sinna jõudnud. Lõppude-lõpuks, mis mind toob tänasesse päeva, siis liitusin ka SINA-ga- Suured Ideed Noorte Algatusel, kus sai alguse meie projekt "Sahtlid tühjaks", mille avaüritus toimus täna 17.dets 2011. See kõik on tohutult aega ja vaeva nõudnud kuid ma ei ütleks, et ma seda kahetsen! Jah, mu hinded on natukene halvemaks läinud, kuid ma ei ole neid lasknud lootusetusse olukorda, niisiis on neid ka võimalik parandada hetkel, kui ei ole nii kiire. Mul ei ole väga palju aega niisama olla kuid ma ütlen ausalt, tegeleda erinevate huvitavate asjadega on igal juhul parem, kui teha mitte midagi. Mul on hetki, kus ma lihtsalt ei jaksa enam, väsimus tapab ja koolitarkused sisenevad läbi une, kuid kohe on ukse ees koolivaheaeg, kus saab jõudu koguda, natuke rohkem magada, tsipa või siis päris korralikult uurimustööd kirjutada ja siis uuel aastal jälle suure hooga kõigega edasi liikuda. Üldiselt nii palju võin ma öelda, et kes teeb, see jõuab. Kui on tõsine tahtmine millegagi tegeleda, siis tasub seda teha, küll kõik läheb nii nagu ta minema peab. Ja kui läheb miskit ka halvasti, siis vähemalt on olemas miski, mida mööda hakata uuesti ronima. Läbikukkumised aitavad meil asju teha paremini ja kindlasti ei tohiks alla anda lootusetutes olukordades, vähemalt ei kavatse mina seda teha. Ehk siis kokkuvõttes, omalegi märkamatult täitsin ma oma soovid ning pool aastat hiljem elan elu, mis tundus võimatu alles selle aasta kevadel. See võib tunduda väikse asjana kuid, sellised pisikesed detailid teevadki meid õnnelikuks või vähemalt mind. Mulle meeldib saada kogemusi nii häid kui ka halbu. Mulle meeldib reisida ja tutvuda erinevatest kultuuridest inimestega. Ma ei tea kuidas sinuga lood on aga mina õpin nendest väikestest praktilistest asjadest nii palju. Londonis käik, Hollandis käik- igal pool näen ma üha enam tõelist maailma ja järjest rohkem saan ma aru kuidas asjad käivad, minu jaoks on muutunud ka koolitunnid palju huvitavamaks, kuna ma tean nendest asjadest palju rohkem. Ma ei suuda keskenduda koolis asjadele, millega ma pole kokku puutunud või, mis mind ei huvita. Niisiis on kõik need läbielamised minu jaoks väga suure väärtusega.
Hetkel aga istun siin ja naudin üle pika aja hetke, kus ei pea midagi tegema, ma saan lihtsalt küünlavalgel nautida rahu ja vaikust pärast hommikust üritust, mis pole mulle vist siiani kohale jõudnud, et me tõesti tegime selle ära! Siinkohal suur aitäh kõik tiimikaaslased! Kui teistest emotsioonidest ei saa ma hetkel aru, siis üks on kindel- rahulolu. Täna ma saan magada. Lõpuks! Lisaks veel paljude asjadega tegelemise koha pealt, sellised õhtud nagu minul täna on hindamatud. Kas ma tunneksin tänasest õhtust sellist mõnu, kui ma käiksin vaid võrkpallis, vaevalt!
Niisiis olen mina oma õnne hetkel leidnud aga alati saab olla veel õnnelikum ja veel rohkem ära teha nii et eks näis, mis uuel aastal kõik juhtuda võib.
Wednesday, 6 July 2011
...
Nii, et siis saingi tööle...wow...seda poleks küll uskunud :D . Aga nii tõsiselt rääkides, siis ma olen väga rahul, inimesed Hurlighamis on mega lahedad, nalja saab kogu aeg ja tänu neile ei ole ka töötada nii igav. Igapäevane töö minu jaoks on aga klaaside, taldrikute ja kahvlite, nugade läikima hõõrumine, laudade set up, inimestele isuäratavate toitude pakkumine ja naeratamine. Vahepeal on päris palju aega mööda läinud viimasest postitusest, olen päris korralikult tööd rabanud ja natuke ka Londoni kesklinnas ja Hyde Parkis ringi vaadanud, natuke olen šhopanud ja põnevaid toite proovinud, aga üldiselt enamuse ringkäigust jätan arvatavasti augusti kuusse, hetkel üritan nii palju kui võimalik töötada, et augustis siis tõesti saaks Londonist endast viimast võtta. Samas ei saa öelda, et ma hetkel ei võta Londonist viimast :D...enamus vabu hetki, mis tekivad töö kõrvalt olen ma ikkagi kuskil väljas. Londonis olen ma maha pidanud muideks juba 2 jaanipidu. Esimesest te juba kuulsite, aga ka päris jaaniõhtul tegime mina, Kristel, Sirli ja Kaire tuld, grillisime, sõime Sirli tehtud kartulisalatit ja muud paremat ning veetsime toreda õhtu. Lisaks olen käinud veel paaril peol. Aga üldiselt praeguseks kõik, mul oli plaanis see jutt lisada koos piltidega aga piltide kätte saamisega on üksjagu probleeme, niisiis avaldan selle jutu ikkagi ilma piltideta ja pildid lisan niipea kui kõik pildid kuskilt kätte saan, nii et siis järgmise korrani.
Monday, 13 June 2011
London
Juba kohal ja veits kohanenud, niisiis... Üleile jõudsin siis Londonisse, sain ise trippida lennujaamast Victoriasse. Buss, millega tulin, oli väga mugav, nahktoolid ja puha, sellist Eestist ei leia. Inimesed on siin hästi sõbralikud ja abivalmis, üks tüüp bussipeatuses pakkus kohe telefoni, et saaksin Kristelile(tädi) helistada. Kui lõpuks kohale jõudsime, oli kell juba päris palju, tegime veel süüa- stir fryd ning lisaks koorisime tohutult porgandeid ja keetsime mune järgnevaks päevaks, pärast seda väsimus murdis. Järgmisel hommikul kiirustasime Londoni eestlaste jaanipeole, kus hommikupoolikul tükeldasime ära 60 kg kartuleid, hunnikutes kurke ja ka enda keedetud porgandeid ja mune. Päeval toimus perepäev, kus sai ise särke ja märke teha, ise tegin ka särgi, sellest panen pildi kunagi hiljem. Õhtul ehitati aga jaanituli, peeti maha oksjon ja meeleolu loos ekstra Eestist kohale tulnud bänd, süüa sai hunnikutes toitu, millesse ka mina olin oma panuse hommikul andnud. Kui tahad selle peo kohta rohkem teada, siis sellest kirjutati ka Õhtulehes. Sellel õhtul sain tuttavaks paljude eestlastega kui ka teistest rahvustest inimestega, mõned neist on ka pildil. Täna käisin kirikus kuulamas küüditamise jumalateenistust, kus laulis ka Kristel. Pärast seda käisime restoranis, kus nad tähistasid koori hooaja lõppu. Seejärel tulime koju, lõpuks jõudsime natuke varem, kui öösel. Ning nüüd on aega tsipa blogiga tegeleda enne magama minekut. Niisiis lisan siia alla mõned pildid. Aga enne veel, homme on mul plaanis hommikul natuke pangandusega tegeleda ja siis lähen Hurlinghami pabereid korda ajama, eks näis, kas ikka saan tööle? :D
 |
| Jaanipeol ja pildil on siis Cettrin; mina; Joely; Ronald ja Tonis. |
Subscribe to:
Posts (Atom)