Igal juhul peab saama hakkama sellega, mis on olemas. Kui kurb see ka poleks. Aga minnes algusesse, siis talvevaheajast väga palju küll ei mäleta...jõulud veetsin Pärnus ja ka uue aasta võtsin seal vastu. Kuigi plaanisin sel ajal palju uurimistööd kirjutada, siis seda ma ei teinud. Jõnn sai 9. jaanuaril 20-aastaseks, kui uskumatu see ka poleks. Jälle tuleb mängu aeg. Nii kummaline on näha venda, kes on kogu aeg olnud väike, minust küll suurem aga siiski väike, täiskasvanuna. Nüüdseks olen temaga kõrvuti elanud juba 18 aastat. Oh jah...enda vanus on ka juba täitsa uskumatu...aga sellest hiljem.
Mööda ajajoont edasi liikudes siis 13.- 15. jaanuar toimus SINA suurkoolitus. See andis järjekordselt tohutu motivatsiooni ja jõu edasi tegutseda mitte ainult projektiga vaid üldse.
Uurimistöö "Tallinna Reaalkooli vilistlastest Riigikogu liikmed" sain ma õigeks ajaks valmis tänu vahepeal toimunud õpetajate streigile. Siinkohal mainin ära, et minu arvates oli õpetajate streik õigustatud ja toetan õpetajaid igati. Uurimistööga seoses sain käia lausa kaks korda Riigikogus ja tegin intervjuid Taavi Rõivase ja Jevgeni Ossinovskiga, lisaks olin kirjateel ühenduses ka Paul-Eerik Rummoga. Kuigi uurimistöö sain õigeaegselt valmis, siis retsensiooni teise õpilase tööle ei suutnud ma päris õigeks ajaks valmis saada ja andsin selle ära täna 27.04.
Nii vahepeal toimus veel kihvte SINA üritusi, nagu näiteks filmiõhtu "Kõrsik", kus näidati filmi "Submarine". Jäin filmivalikuga rahule ja film oli väga huvitav ja teistsugune, soovitan soojalt! Veel on toimund mitmed töötoad ja väga mõnus oli ka Jämmi ja nämmi õhtu. Eesti Noorte Mõttetalgutele ma kahjuks ei jõudnud, kuigi oleksin sinna väga tahtnud minna. Kahjuks peab vahetevahel aega ka koolile jätma, kuna seda nii piiratud kogustes kätte jagatakse.
Ah jaa...vahepeal oli veel ka kevadvaheaeg...mäletan, et seal toimus midagi lahedat aga ei mäleta kahjuks enam täpselt....kuid vaheaja lõpus oli Mattiasel sünnipäev.
Nii siis pärast vaheaega leidsin ma lõpuks mooduse ühe probleemi, mille puhul olin juba lootust kaotamas, lahendamiseks ja seda lausa tasuta (märksõna "ühtne toon"- kes teab, see teab). Igaljuhul tegi see mind väga õnnelikuks ja aitäh ka inimestele, kes seda saavutada aitasid.
Hmm...mis veel...Käisin riigikaitse laagris Männikul. Need kaks päeva olid väga toredad ja tõid värsket hapnikku pähe, mis on praegusel hetkel väga oluline, sest ega kool just palju hingamisruumi ei jäta. Laagris toimus orienteerumine, meile tehti rivitrilli, anti esmased teadmised esmaabist, panime suuri telke püsti ahjuga ja puha, enim meeldis mulle aga relvaõpe, kus lõpuks saime ka märki lasta. See toimus relvaga Galil AR 5,56 mm ja kauguseks oli 500 m. Erinevalt teistest rühmadest saime me lasta 10 lasku rohkem ehk siis 20 lasku. Nendest 9 läks märki ja 3 lasku üheksasse (kõige parem-keskmine ring oli 10 punkti). Ehk siis esimese korra kohta usun ma, et see läks päris hästi. Laager pani mind isegi mõtlema, et ehk järgmine kooliaasta ühineks Naiskodukaitsega.
Aga enne seda oli veel Kärdi sünnipäev, mispuhul reede õhtul kutsusin tema, Merilini ja Getteri enda poole, kus veetsime lõbusalt aega ja meisterdasime šokolaadiküpsiseid, mis kukkusid välja tohutult maitsvad. Hommikul sõitsid nad minuga sama bussiga väga varakult kuskil 6-7 paiku linnapoole, Getter tuli minuga lausa Männikule kaasa.
Nädal hiljem 14. aprillil jõudis kohale aga päev, kui oli minu kord saada 18. aastaseks. See ei ole aga vist siiani kohale jõudnud, et ma nüüd täiskasvanu peaks olema, vähemalt käitumises see küll ei väljendu. Täiskasvanuks olemisel on omad eelised aga samas ka omad miinused. Ei oskagi öelda, kas see on pigem halb või hea. Pigem on iga elujärk huvitav ja omamoodi ja see on siiski pigem hea. Terve elu täpselt samamoodi elada muutuks pisut igavaks ehk? 4-5 aastat liivakooke meisterdada kevadeti on veel lõbus aga kui seda peaks tegema 70-80 aastat, siis see vast enam nii lõbus ei oleks. Seega peavadki ju tulema uued ja põnevad harjumused ja kogemused. Nii eet täiskasvanu on siiski hea olla! Sünnipäev ise oli tihe. Hommikul läksin ma linna, et rääkida oma tiimiliikmetega järgmisest üritusest, sealjuures avastasime endale tõenäolise tulevase sponsori, seejärel oli SINA töötuba, mis oli järjekordselt väga põnev ja pani mõtlema. Siis suundusin koju, et enne kõige paremate sõprade tulekut süüa teha ja maja natuke veel korda sättida. Peoga jäin ma tohutult rahule! Aitäh kõigile selle toreda päeva eest! Eike, Jõnn ja Katrin mängisid vahepeal koos pille, Katrin õpetas kõigile ka ühe tantsu selgeks, veel mängisime Vallatut Aliast, mille grupp mega lahedaid inimesi mulle kinkis, lõpule me selle mänguga aga ei jõudnutki. Kingitused olid ka väga huvitavad.
Nädal pärast sünnipäeva toimus Sahtlid tühjaks teine kõrghetk. Nimelt toimus üritus "Helikunsti Seik", mille kohta rohkem infot leiab siit- https://www.facebook.com/events/355977917776197/. Selle üritusega jäin ma nii rahule, et seda on raske kirjeldada. Meil olid taga supersponsorid...Mamma andis meile 30 kg liha-kartulisalatit, Leibur andis meile erinevaid maitsvaid leivatooteid ja Tallegg andis võileivapealse. Lisaks saime jazzkaarelt kuus piletit ja Kalevilt 6 šokolaadi. Veel saime Mõmmi limonaadi ja Hustlerit. Töötubade juhendajad olid eriti heal tasemel tegijad nagu Kiiora, Kadri Voorand ja Erki-Andres Nuut. Sealjuures õppisin isiklikult Erki-Andrese juhendamisel lehepilli, mis oli väga põnev. Avaliku esinemise luba oli meil ka olemas, kuigi ma selle kogemata koju jätsin. Õnneks päeval Mupoga probleeme ei tulnud. Esinesime Musumäe otsas ja Viru keskuse 2. korrusel. Natuke hiljem läksime väiksema pundiga aga Viru väravate juurde, kus mitmed võtsid kätte uuesti pillid ja ülejäänud tantsisid ükskord kahekesi, teinekord suure grupi lastega ja kolmas kord täiskasvanutega. Pean lihtsalt ära mainima, et tänaval esinemine on tohutult tulus...aga see selleks. Eriti armas oli üks naine, kes terve see aeg mil me seal olime (vb 3 tundi- kuni poole kümneni) nautis koos oma lapsega kontserti ja seejärel kinkis kõigile roosad roosid. Mõni minut enne meie lahkumist tuli kohale aga mupo ja selleks ajaks meil enam luba polnud. Kõik tardusid, see oli nagu slowmotion, rõõmsad näod muutusid tõsisteks. Mupo laseb akna alla ja ütleb, et keegi läheks temaga rääkima. Seejärel hüppab Wil rõõmsalt mupo juurde samal ajal hõisates, et tema võib nendega rääkida. Kõik muutuvad pisut vabamaks ja Wili sõnul olid mupo viimased sõnad olnud, et minge kuskile mujale...ma usun, et ma võin seda kõigi poolt öelda...SUUR AITÄH Wilhelmiine! Igaljuhul on mul olnud väga põnev ja kvaliteetne aeg.
Natuke aga ka tulevatest sündmustest...Järjekordselt on kätte jõudmas kooliaasta lõpp ja ees ootavad eksamid. Nimelt teen ma see aasta ära geograafia riigieksami ja kohustuslik on kõigile veel ka matemaatika üleminekueksam. Seega mõtted keerlevad lihedalt kooli ümber. Kuid pärast eksameid lähen ma juba 8. juunil Londonisse tagasi. Seekord tuleb minuga kaasa Merilin. Kui minul jääb pärast geo eksamit veel pisut vaba aega, siis Merilinil on 8. hommikul keemia eksam ja õhtul hüppame koos lennuki peale. Lisaks plaanime ka uut üritust tiimiga, aga selle kohta hetkel rohkem ei räägi...jäägu see üllatuseks!
(Tekst on üsna faktirohke ja emotsioonivaene, kuna vahepeal on möödunud päris pikk periood ja toimunud on tohutult palju, seega ei mäleta enam täpselt kõiki üksikasju ja tundeid. Üritasin panna kirja võimalikult palju, aga siit siiski puuduvad päris mitmed asjad. Kõige suuremad hetked on siin olemas. )
(Ärge kirjavigade kallal väga norige, kuna ei ole enam jaksu neid kontrollida...uurimistöös olen saanud seda piisavalt teha)
Lisan siia lõppu veel ühe video, mille valmistasime enne Helikunsti Seika...
Ja ühe pildi, mille pidime tegema Merilini ja Kärdiga kunstiajaloos...
No comments:
Post a Comment